KÕRVETAV KÕRVEMAA

Kõik me olime hirmuga oodanud seda saatuslikku matkapäeva. Olime valmis jalavaluks ning õlgu rõhuvaks seljakotiks. Need ning miljon ülejäänud muret olid kolmapäeva hommikul päikese saatel rongi astudes kui peoga pühitud ja matk läbi Kõrvemaa sai alguse reipa sammu ja suure entusiasmiga. Esimesel päeval ei tabanud meid väsimus ka kõige kuumemal hetkel. Puudus ka virin ja vigin. Jõudsime vaid imestada, kui ilus on Eestimaa. Meie teele jäid nii männimetsad, liivased metsateed kui ka sood, jõed ja järved. Matka keskel oli soovijatel võimalus minna veemõnusid nautima  ning end jahutada, kuid vee jaheduse tõttu leidus meie pundis vaid kaks julget veelooma, kes uljalt külma järve hüppasid.  Matk jätkus laagripaiga suunas. Päeva teiseks pooleks oli väsimus siiski veidi luude ja lihaste vahele pugenud ning ka lõõmav päike oli oma töö teinud. Siiski jõudsime ööbimiskohta veidi varem kui planeeritud ja kohe algas "kruntide jagamine." Meiegi leidsime oma kaasaskanta